Jõutrafo testide läbiviimisel simuleeritakse järsu lainefrondi lainekuju impulsspinge testimise teel. Rakendage kõrgepinge klemmile impulsspinge. Kõrgepingeklemmide korral on impulsspinge lisaks 50 Hz dielektrilisele katsepingele veel üks mähise juhtme otsas rakendatav katsepinge. Impulsspinge test sai alguse vajadusest kontrollida trafode võimet taluda seda lainekujulist pinget, mis tekib tavaliselt äikeselöögi korral trafoga ühendatud kõrgepingesüsteemis.
Kõige tõhusam meede elektrilise pinge väärtuse suurendamiseks juhtliini otsas on suurendada mähise jadamahtuvust. Kuigi mõnikord on võimalik osaliselt elektrostaatilist varjestust kasutades vähendada mähiste maandusmahtuvust, ei ole seda meedet praktikas otstarbekas rakendada. Mähiste jadamahtuvuse suurendamiseks on mitu meetodit. Esiteks kasutage mähise traadi otsaga ühendatud elektrostaatilist kaitset ja püüdke varjes kahe mähise traadi otsale kõige lähemal asuva traadikoogi vahele. Teiseks ühendage varjestatud traadi üks ots mähise traadi otsaga ja riputage teine ots esimesse traadikooki. Mõlemad ülaltoodud meetodid võivad põhjustada suhteliselt palju mähise pöördeid mähise traadi otsa lähedal. Elektrostaatiline varjestus võis olla varaseim kasutusele võetud meetod ja seda võib tänapäevalgi laialdaselt kasutada. Elektrostaatilise varjestuse enda tootmismeetod seisneb tavaliselt selles, et esmalt mähitakse õhuke metallfoolium ümber sobiva läbimõõduga isolatsioonirõnga (õhukese metallfooliumi kasutamine on hajuvate kadude minimeerimine - vt eelmist arutelu varjestuse kohta varjestuskihi mähistes selles peatükis) ja seejärel mähitakse paberist isolatsioon õhukese metallfooliumi ümber. Pärast isoleerimist peaks elektrostaatilise varjestuse sõiduki suurus olema lähedane mähise traadikoogi radiaalsele suurusele. Elektrostaatilise varjestuse jaoks on vaja viia õhuke metallfoolium, et siduda see mähise juhttraadiga. Metallfooliumpea võib olla elektrostaatilise varjestusstruktuuri nõrgim osa, nagu varjestuskihi mähiste arutelus rõhutati, ei ole õhukeste metallkilede ühendamine lihtne ülesanne.
Kui langeva laine pinge levib mähisesse, muutub esialgne pingejaotus mähises üksikute mähisekomponentide ja nende mahtuvuse, iseinduktiivsuse, vastastikuse induktiivsuse ja takistuse asümptootiliste mõjude tõttu. Sidumine läbi mahtuvuse ja induktiivsuse. See pinge edastatakse ka teistele mähistele. Need mähised interakteeruvad langeva laine ja peegeldunud lainega, läbides pidevalt keerulisi võnkeprotsesse, kuni langeva laine energia ammendub pideva sumbumise tõttu ja saavutatakse lõplik pingejaotus.
Kuigi suurim pingegradient tekib mähise lõpus või selle lähedal, kui impulsspinge jõuab hetkeni, rakendavad need mööda mähist liikuvad pingelained pinget teistele komponentidele ja vastav elektrilise pinge väärtus võib olla väiksem kui mähise lõpus, kuid palju suurem kui normaalses stabiilses olekus. Paljudel juhtudel ei ole mähise traadi otsas olevad elektrilised pingekontrolli meetmed vajaliku isolatsioonitugevuse tagamiseks piisavad, mistõttu on vaja kasutada mingisuguseid sassis konstruktsioone. Sassis kerimise protsess hõlmab tavaliselt kahe või enama juhtme paralleelset mähimist ja seejärel kahe kõrvuti asetseva (või kahe üksteisest eemal asuva traadikoogi) traadikoogi peade ühendamist, et moodustada nõutav sassis struktuur. Sassis konstruktsiooni eelis kahe esimese konstruktsiooni ees on see, et see ei raiska ruumi, sest kõik keerd mähises on efektiivsed pöörded. Kuid sassis mähise jaoks vajalike liigendite suure arvu tõttu suureneb selle tootmiskulud oluliselt. Eesmärki muuta impulsspinge mähises peaaegu lineaarselt jaotunud on saavutatav sassis keerdude arvu reguleerimisega. Sassis mähisekonstruktsiooni kõrge hinna tõttu on disainerid alati lootnud seda tüüpi mähiseid võimalikult vähe kasutada. Veelgi enam, võimaluse korral peaks sassis struktuuride kasutamine piirduma langevate lainete ja neutraalpunktist peegeldunud lainete vastasmõjuga mõnel mähise lõpus asuval joonel. Mähise nullpunkti piirkonnas tekkiv pingevõnkumine on suurim. Seetõttu, välja arvatud liinilõigud mähise lõpus, tekib kõige tugevama elektrilise pingega ala tavaliselt mähise neutraalses punktis. Kui mõned kraanimähise segmendid on liinist ära lõigatud (välja arvatud juhul, kui trafo töötab kraani maksimaalses asendis, on selline olukord olemas), on kraanimähises mõned rippuvad segmendid. Nende rippuvate segmentide lõpus, mis ei ole mähisega ühendatud, võib neil tekkida kõrge pinge. Mähise nullpunktis ja kraanimähise rippuvas otsas genereeritud impulsspinge amplituud on põhimõtteliselt sarnane ning need impulsspinge väärtused peavad saavutama oma miinimumi, kui algne pingejaotus on lineaarne. Seetõttu on tavaliselt vaja mähise nullpunkti seada mõned sassis joonelõigud, et need sobiksid traadi otsas olevate sassis joonelõikudega. Mõne juhtmepöörde peatamisest tulenev kraanimähises tekkiv liigpinge väärtus võib olla seotud kraani pingevahemiku suurusega (liigpinge väärtust mõjutab ka kraanimähise struktuur, nt päri- ja tagurpidi pinge reguleerimine või lineaarne pingereguleerimine, samuti kraanimähise asend kõrgepinge mähise ja maanduse suhtes), mistõttu tuleks neid tegureid võtta arvesse ka kraani mähise pingevahemiku määramisel.
Võrreldes lihtsamate juhtmeotste varjestuskonstruktsioonidega, määrab see, kas kõrgepingemähised peavad{0}}kasutama sassis struktuuri, tavaliselt trafo võimsuse, pingetaseme ja nõutava impulsi pinge taseme järgi. Mida väiksem on trafo võimsus, seda väiksem on raudsüdamiku suurus, mis toob kaasa pinge languse pöörde kohta ja mähise keerdude koguarvu suurenemise. Kõigi vajalike traadikeerude korraldamiseks määratud mähise kõrgusel peab igal pannkoogimähise traatkoogil olema mitu keerdu, ligikaudu kuni 15 või 16 pööret, samas kui tavaolukorras võib traadikoogil olla ainult 8 või 9 keerdu. Seega võib mähises külgnevate traadikookide vahel tekkiv kõrgeim pinge olla kuni 32-kordne pinge pöörde kohta, samas kui "tavalise" mähise vastav väärtus võib olla ainult 18-kordne. Kahes ülaltoodud olukorras külgnevate liinilõikude (näiteks liinikookide) vahel genereeritud toitesageduse pingel on oluline erinevus ja impulsspinge mõjul on erinevus veelgi olulisem. Seetõttu on vaja hoolikalt kaaluda elektrilise pinge juhtimistehnoloogiat.
Ülikõrge pingetasemega mähiste puhul on isegi sassis struktuuriga mähiste puhul raske kontrollida liiga kõrgeid elektrilise pinge väärtusi rahuldaval tasemel. Sel juhul võib osutuda vajalikuks kasutada varjestuskihi mähisstruktuuri. Kui varjestuskihi mähise traadi otsale rakendatakse järsu lainefrondi impulsspinget, on sisemise ja välimise varjestuskihi mõju nagu kondensaatori kahel plaadil ning uue kondensaatori laadimispinge on impulsi pinge tippväärtus. Sisemise ja välimise varjestuskihi vaheline mähiskiht on samaväärne vahekondensaatorite seeriaga, mis muudab sisemise ja välimise varjestuskihi vahel toimiva löögipinge lineaarse jaotuse lähedaseks. Kui impulsi pinge läheneb lineaarsele jaotusele, siis mähise sees edastatav impulsi pinge teekond ei võngu. Seetõttu saab impulsspinge nõuetele vastava isolatsioonikonstruktsiooni projekteerida vastavalt võimsussageduse elektrilise pinge analüüsimeetodile. Elektrilise jõudluse poolest on see struktuur kõige ideaalsem. Nagu varem mainitud, on kihiliste mähiste puuduseks nende halb mehaaniline tugevus. Seetõttu on disainerid kindlad, et kui kasutatakse elektrostaatilist varjestust, sisemist varjestust või sassis struktuure, et rahuldavalt juhtida mähiste elektrilist pinget, peaksid nad kasutama kooki struktuuri mähiseid.
