Kuigi kõrgepinge-mähise juhtmete ristlõikepindala- on palju väiksem kui madalpinge-mähises, võib kõrgepinge-mähise keerdude arv olla umbes 10 korda suurem kui madalpinge-mähises. Isegi kui nende kahe otste isolatsiooninõuded on erinevad, loodavad inimesed ikkagi, et kõrge-pingemähisel ja madalpingemähisel on ligikaudu võrdsed aksiaalsed mõõtmed. Kui eeldada, et madalpinge mähis on mähitud ühe spiraaliga ja sellel on ainult üks kiht, peab kõrgepingemähisel olema 10 kihti seda spiraalset mähist. Selle mitme spiraaliga mähise mehaaniline tugevus on ebapiisav ja iga kihi vaheline pinge on samuti kõrge (10 kihilise mähise korral on kihtidevahelise pinge 1/10 faasipingest). Seetõttu keritakse kõrgepinge mähised tavaliselt pirukakujuliseks struktuuriks. Pannkoogi mähises keritakse traadi pöörded vormi pinnast radiaalselt väljapoole. Kui sel viisil kerida paar kõrvuti asetsevat joonekooki, tuleb kookide vaheline transpositsioon lõpule viia kookide sees ja mõlema joonekoogi otsad asuvad nende vastavate joonekookide välispinnal. Neid traatkooke saab kõik niimoodi kerida ja siis nende otsad kokku ühendada, et moodustada terviklik mähis. See struktuur nõuab palju ühenduskohti iga traadikoogi paari vahel (mida tavaliselt nimetatakse joonesegmentideks), nii et need on põhimõtteliselt asendatud pidevate mähistega.
Pärast koogimähisena kerimist on pideval mähisel sama struktuurne vorm kui igast traatkookide paarist koosneval mähisel, kuid selle kerimisprotsess välistab vajaduse üksikut traatkookide paari eraldi kerida. Kui traatkoogi ots asub välisläbimõõduga küljel, asetatakse see traatvormi pinnale läbi diagonaalse padja. Teine traatkook keritakse samamoodi nagu esimene traatkook seest väljapoole, alustades traatvormi pinnast. Pärast seda, kui teine pannkook on haavatud. Vabastage mähise traadi pinge, puistake diagonaalpadi maha ja asetage lahtised traadi pöörded traatvormi pinnale. Seejärel "kooki valades" on joonekoogi "algus" transpositsioon kõrvuti asetsevatelt joonekookidelt, "ots" asub aga joonevormi pinnal. Järgmisena võid samamoodi jätkata järgmise pannkoogi kerimist.
Alates pidevate mähiste kasutuselevõtust 1950. aastatel on tootjad mähiseid kerinud ülalkirjeldatud viisil. Kuigi see protsess võib tunduda pisut keeruline ja seda on raske selgelt kirjeldada, on kvalifitseeritud mähistöölise jaoks ülaltoodud protsess tegelikult väga lihtne ja selle meetodi abil kvaliteetsete mähiste tootmine-ei valmista raskusi. Sellel kerimismeetodil on aga ka omad miinused, millest silmapaistvaim on "valamist" vajava niidikoogi pingutamise probleem. Pärast "koogi valamist" tuleb nende traatkookide iga pööre traatvormi pinnale tagasi kerida ja iga pööre peab olema piisavalt lahti, et seda paika keerata. Seejärel peab kerimistööline pingutama traadikooki, et tagada piisav stabiilsus, et taluda töötamise ajal esinevat tõrke mõju või lühisejõudu. Traadikoogi pingutamise protsess hõlmab järgmist: esmalt kinnitage traadipool, mis traati hoiab, ja seejärel käivitage kerimismasin edasi. See protsess võib traati traatkoogist välja tõmmata maksimaalselt umbes 1 m. Traadi mähise pingutamise ajal tuleb traat lihvida, mille all on tuvisaba tugiriba. Et tagada sujuv liikumine traadi pöörete ja tuvisabatoe vahel, kaetakse tugiposti pind tavaliselt vahaga. Sellest hoolimata teavad inimesed, et libisevad juhtmed toe pinnal võivad kahjustada juhtmete isolatsiooni. Loomulikult on neid isolatsioonikahjustusi raske tuvastada nende asukoha tõttu traatkoogi sees.
Seevastu pideva mähise puudused muudes aspektides ei ole ilmsed, kuid tähelepanu tuleb pöörata seda tüüpi mähiste valmistamise tööjõukuludele. Pöörake traadi pöördeid mööda mähisvormi ja tehke "koogi valamise" protsess, mis nõuab oskustööliste oskuslikku töötamist. Tegelikult oli minevikus, kui tööjõukulud olid palju madalamad, tavaks, et pideva mähisega tegelevad töötajad lõpetasid kogu kerimisprotsessi. Tänapäeval arvatakse, et ülaltoodud meetod on liiga kulukas, kuid paljudes osakondades vajavad mähimisprotsessi keerukamate osade jaoks abilisi, kes abistavad. See suurendab ka tootmiskulusid.
Vertikaalse kerimismasina kasutuselevõtuga on ületatud mõlemad pideva kerimisega seotud probleemid. Vertikaalseid kerimismasinaid on mõnede trafotootjate juures kasutatud juba aastaid, kuid nende laialdane kasutus ulatub 1980. aastatesse. Trafode tootmise algusaegadest peale on tootjad trafo mähiste kerimiseks kasutanud horisontaalse kerimismasinaid. Alustage vertikaalse kerimismasinaga mähisvormi põhjast ja kerige esimene traadikook mähisvormi pinnalt tavalisel viisil seest väljapoole. Kasutades astmeliste klotside seeriat, mässige teise rea kook ringikujuliselt väljastpoolt sissepoole esimese rea koogi peale. Kui "koonuse" mähis on lõpetatud, eemaldage traat ja asetage see mähisvormile, puistake astmelist padjaplokki ja laske koonul kokku kukkuda, et moodustada traatkook. Töötlemisinstrument nõuab ruumi jätmist koonuse kokkuvarisemiseks ja nöörikoogi lõtvus on suhteliselt väike. Seega on traadikoogi pingutamisest põhjustatud isolatsioonikahjustuste oht palju väiksem kui horisontaalse kerimismasina puhul, nii et kerimistööline saab traadikoogi kerimistööd hõlpsalt lõpule viia. Vertikaalse kerimismasina kerimiskvaliteet on horisontaalse kerimismasina omast tunduvalt parem, kuid esimese ostu- ja paigalduskulud on tunduvalt suuremad kui teise omad.
Kõrgepingemähis nõuab ka jahutusõli kanaleid, mille moodustavad traadikoogi sisepinnaga külgnevale vormi pinnale asetatud tuvisabatoed ja tugipostidele keermestatud radiaalsed padjad. Iga topeltkookide paari vahele on võimalik moodustada radiaalsed jahutusõlikanalid või iga joonkookide paari vahele seada radiaalsed jahutusõlikanalid.
Kõrgepingega trafodes kasutatakse mõnikord varjestatud mähiseid. Ehkki mitmekihilistel kõrgepinge{2}}mähistel on mõned puudused, nagu eespool mainitud, näiteks kõrgem pinge kihtide vahel, eriti iga kihi otstes. Kui aga seda tüüpi mähis on kõrgepingemähis, mis on ühendatud tähtkonfiguratsiooniga ja kasutab astmelist isolatsioonikonstruktsiooni, mille neutraalpunkt on maandatud, elektrilise jõudluse osas on sellel märkimisväärsed eelised. Kui mähise pöörded on paigutatud paari sisemise ja välimise varjestuskihi vahele, kusjuures üks varjestuskiht on ühendatud mähise juhtme otsaga ja teine varjestuskiht on maandatud, on pingejaotus mähises sama, mis siis, kui sisemist ja välimist varjestuskihti käsitletakse vastavalt kondensaatori kaheks elektroodiks. Seega saab isolatsioonimeetmeid võtta mähise mis tahes asendis tekkiva pinge jaoks, nagu ka kondensaatori pingejaotust moodustava isolatsioonikonstruktsiooni puhul. See muudab selle mähise suurepäraselt vastupidavaks järsu lainefrondi pingetele, nagu äikese ülepinge.
Teine varjestuskihi projekteerimisega seotud probleem on see, et need varjestuskihid peavad olema valmistatud väga õhukestest juhtmetest, vastasel juhul tekivad nende sees suured hajukaod. Lisaks on traadi otsa varjestuskihi kõrge isolatsiooni tõttu raske seda tõhusalt jahutada. Seega võib esineda lokaalseid ülekuumenemisprobleeme. Varjestuskiht on vaja ühendada elektriväljas vastavate mähise juhtmeotstega ja pole lihtne ülesanne panna need metallribad alati kuni 100Hz vibratsioonile vastu. Need raskused, nagu ka nõutava isolatsioonistruktuuri keerukus, on suurendanud selle mähise tootmiskulusid. Seetõttu on disainerid võtnud kohustuse parandada mähiste reageerimist järskudele lainefrondi pingetele. Viimastel aastatel on areng selles valdkonnas olnud väga edukas, mistõttu kasutatakse varjestuskihi mähiskonstruktsioone enam harva.
